Miks meie toodetud tooted kestavad üha vähem? Miks on nii, et 1911. aastal valmistatud lambipirn võib põledes vastu pidada üle 100 aasta ja tänapäeval valmistatud pirn napilt 1000 tundi? On nimi, planeeritud aegumine
Ajastatud vananemine on toote kasuliku eluea ajastamine, nii et toode muutub eelnevalt kindlaksmääratud aja jooksul kasutuks. Neid saab piirata ka kasutuste arvuga, näiteks printer, mis pärast kümne tuhande eksemplari printimist lakkab töötamast.
Mis on planeeritud vananemise eesmärk?
Planeeritud vananemise peamine eesmärk on tagada, et tarbijad ostaksid tooteid mitu korda, mitte ainult üks kord. See suurendab loomulikult nõudlust toodete järele, sest tarbijad peavad ikka ja jälle tagasi tulema. Kasutaja peab ostma sama toodet rohkem kordi kui siis, kui see toode oleks vastupidav ja kestaks kogu elu.
Kujutage ette, et te ei pidanud kunagi lambipirne ostma, kuna teie vanaisa pani need koju, need säravad nagu esimesel päeval. Tundub ebausutav, kuid see pole nii, seda tüüpi pirne saab suurepäraselt valmistada. Pirnide tootjatel jääksid aga ostjad otsa, läheks tegevus ära. Seetõttu toodavad nad pirne, mille programmeeritud eluiga on 2500 tundi, nii et peate neile ikka ja jälle pirne ostma. Kas planeeritud aegumine on vajalik? Kas seda on võimalik lõpetada ja teha tõhusaid tooteid?
Dokumentaalfilm plaanitud vananemisest
RTVE toodetud dokumentaalfilm "Osta, viska, osta" räägib programmeeritud vananemisest, mis on ühiskonnale väga vähe tuntud, kuid meie ajal tohutult oluline termin. Dokumentaalfilm paneb meid mõtlema, kas konsumerismil põhinev majandussüsteem on mõttekas.
Viimasel sajandil on ettevõtted uurinud, kuidas kujundada tooteid, mis kestavad vähem, et saaksime nende tooteid uuesti osta. Kas on mõtet kulutada raha, et uurida, kuidas valmistada vähem vastupidavaid tooteid? Esmapilgul on vastus selge, kuid kui pirnid läbi ei põleks, läheksid nende valmistamisele pühendunud ettevõtted pankrotti ega hakkaks rohkem tootma. Dokumentaalfilm tõstatab veel mitu küsimust, kas piiratud ressurssidega planeedil on mõtet toota lõpmatuid tooteid? Kas ettevõtted ei saa kuidagi püüda tõhusust tõsta, olles samas võimelised ellu jääma?
Avatud arutelu toodete vastupidavuse ja kapitalismi üle
Dokumentaalfilm avab debati tarbija elustiili loogika üle, kus toodetakse mägesid ebakvaliteetseid tooteid. 1911. aastal kuulutati välja 2500-tunnised elektripirnid, 1924. aastal leppisid nende tootjad kokku, et ei valmista ühtegi, mis kestaks üle 1000 tunni.
See on kapitalismi alustalasid rebiv teema, mistõttu on väga raske välja pakkuda võimalikke kokkuleppeid selle muutmiseks. Võimalik lahendus oleks näiteks see, et pirnide eest tasutakse iga-aastaselt elektriarvelt kvaliteedihoolduspreemiana. Valgusfirma hoolitseks pirnide kui oma teenusesse kuuluva toote eest ning kulude vähendamiseks püüaks pirnid võimalikult kaua vastu pidada.
See dokumentaalfilm on võitnud arvukalt teleauhindu, sealhulgas Onwings, 2011. aasta parima dokumentaalfilmi auhind Hispaania televisiooniakadeemialt, SCINEMA (Austraalia), FILMAMBIENTE (Brasiilia), Guangzhou rahvusvaheline festival (Hiina), Maeda eriauhind. (Jaapan) jne.
Dokumentaalfilmi näete järgmisel RTVE lingil: Dokumentaalfilm – Osta, viska, osta