Keskkonnamõju hindamine (KMH)

See on oluline instrument, mis võimaldab kindlaks teha projekti teostatavuse ja sellest lähtuvalt saada institutsionaalsete asutuste heakskiidu selle genereerimiseks. Seetõttu võib seda käsitleda tööde või tegevuste reguleerimise meetodina, mis on keskendunud negatiivsete keskkonnamõjude vältimisele või vähendamisele.

Projektid võivad olla erineva iseloomuga, nagu põllumajandus, tootmine, kaevandamine, metsandus, turism jne. Ja need võivad olla väikese proportsiooniga, näiteks mikrohotelli ehitamisest hüdroelektrijaama ehitamiseni.

Arvestades, et võimalike mõjude väljaselgitamise protsessil on sotsiaalsed, majanduslikud, kultuurilised mõjud ja see seab ohtu ökosüsteemide tuleviku, võivad keskkonnamõju hindamisega seotud isikud olla: ehitatava töö omanik, kogukond, kodanikuühiskonna organisatsioonid, konsultandid. , teadlased, insenerid, bioloogid, arhitektid, investorid, ametiasutused jne.

Keskkonnamõju hindamise tähtsus

Enam kui 100 riigi seadusandluses on keskkonnamõju hindamise rakendamine olemas, eriti kui teostatavat projekti rahastatakse Maailmapanga või Ameerika-vahelise Arengupanga vahenditest, kui nimetada vaid mõnda.

Sellest tuleneb selle hinnangu tähtsus keskkonnaküsimustes. Arvestades tihedat seost inimtegevuse ja looduskeskkonna vahel, on oluline püüda ennustada mõjusid olevikus ja tulevikus.

Keskkonnamõju hindamise eelised

Kõige silmapaistvamate eeliste hulgas on järgmised:

• Erinevate elanikkonna sektorite ja looduskeskkondade kaasamine.
• Tehke mõõdetavaid ja jälgitavaid prognoose, mida saab otsustajatele esitada.
• Teadke tegevusi, mis riske maandavad.
• Teadke mõjusid ette, et neid ennetada või vältida suurte riskide võtmist.
• Vältige seda, et halb planeerimine põhjustab projektist loobumist ja võimalikku investeeringute kaotamist.
• Teadke ette seadusi, mida tuleb keskkonnaasjades täita. Mis vähendab nii investorite ja omanike kulusid kui ka keskkonnakulusid.
• Ennetamise eest vältige abinõu kulusid.

Keskkonnamõju hindamise menetlus (PEIA)

Selle läbiviimise viis sõltub iga riigi seadusandlusest ja üldiselt on protseduur tehniline. Lisaks on Rahvusvaheline Säästva Arengu Instituut (IISD) koostanud käsiraamatu, mille eesmärk on pakkuda vastavate õigusaktide raames koolitust võtmepädevuste kohta.

Selles mõttes on keskkonnamõju hindamise sammud üldiselt kehtestatud:

1. Sõelumisprotsess: milliseid metoodikaid kasutatakse, et teada saada, kas projekti mõjud keskkonnale ja heaolule on piisavalt tõsised, et õigustada täielikku keskkonnamõju hindamist.
2. Valikuprotsess: mille käigus määratakse kindlaks projektiala eesmärgid, eesmärgid ja põhimõtted ning parameetrid.
3. Mõju hindamine ja leevendamine: Siin hinnatakse kavandatava projekti mõjusid ning pakutavaid võimalusi keskkonnale, ühiskonnale, majandusele ja ellujäämisvahenditele; samuti pakutud viis kahjulike mõjude vähendamiseks, pakkudes alternatiive.
4. Mõju juhtimine: pakutakse välja meetodid, mille abil jälgida ja käsitleda viisi, kuidas hädaolukord riskidega silmitsi seisaks.
5. Aruanne: selles etapis koostatakse dokument eelmiste sammude üksikasjadega.
6. Aruande läbivaatamine ja litsentsi andmine: Siin kinnitatakse teabe õigsus ja õigeaegsus ning kasutatud metoodika. Juhul, kui kõik on kooskõlas ametiasutuse poolt kehtestatuga, antakse projekti realiseerimiseks vastav luba.

Olenevalt hindamise tulemusest võib asutus siiski valida:

1. Luba projekti või tegevuse elluviimiseks vastavalt soovile.
2. Lubage projekt, kuid tingimuslikult. See tähendab, et seni, kuni tehakse teatavaid muudatusi, vältides või leevendades negatiivseid keskkonnamõjusid.
3. Loa andmisest keelduda ja viimane antakse tavaliselt, kui:
   1. See läheb vastuollu mis tahes seaduse, reegli või määrusega.
   2. Kui see seab ohtu ühe või mitu liiki, mis on kuulutatud ohustatuks või väljasuremisohus.
   3. Tuvastatakse valeinformatsioon.